Eelmise suvesooja päikselise teisipäeva (15.9) konstellatsiooniõhtu teemaks oli sel korral kangelanna sümptom, mis talle teatavaid küsimusi tekitas.
Mõnda aega oli ta tundnud pingeid peas. Lisaks segadusele, milliseid valikuid teha või edasisi samme astuda, tekitasid pinged lõualuus ja hammaste jäljed keelel juba lausa valu. Oli tunne, nagu ta oleks sunnitud keelt hammaste taga hoidma, kuid ta sai aru, et ta tegi seda kellegi eest. Praeguses igapäevaelus ta mingit “vaikimiskohustust” otseselt enda puhul ei täheldanud ja suhtles tavapäraselt nii kodus kui väljaspool seda.
Niisiis oli mu kangelannal soov aru saada, millest pinged tema peas ja lõualuudes tulenevad, et need saaksid lõdvestuda ja valu järele anda.
Pealtnäha “lihtne” sümptomitöö oli mitmetasandiline. Esimesena meenus talle olukord, kus ta hiljuti oli kodus mingil hetkel käega löönud ja emotsionaalselt reageerides, rohkem endale öelnud midagi taolist: “Ah, ma ka enam midagi ütle, kui kedagi mu arvamus ei huvita”, selja pööranud ja oma asjadega edasi tegelenud.
Peale seda endale antud emotsionaalselt laetud lubadust ta tundiski, kuidas need lõuad krampi kiskuma hakkasid.
Selles peitub tegelikkuses suur tõde, et sõnades, mis on veel ka tunnetega täidetud, on suur vägi.
See on eduka manifesteerimise ja reaalsusloome baas kvantväljas.
Ja see töötab edukalt mõlemat pidi - nii positiivses kui negatiivses suunas.
Teame ju ütlust, et tuleb olla oma soovide ja sõnadega ettevaatlik. Me programmeerime ennast sel moel. Mida äkilisem on emotsionaalne laeng sõnade taga, seda kiirem on tulemus.
Süsteemse teraapia tööriista, konstellatsioonide teoorias õpetatakse, et tähtis pole sündmus, vaid see, kuidas sellele reageeritakse.
Me ei saa sageli valida sündmusi ja olukordi, kuhu satume. Kuid seevastu saame valida, kuidas me neile reageerime.
Kui teeme seda tuliselt ja ägedalt, reageerib süsteem ühtmoodi.
Kui suhtume situatsiooni rahulikult ja neutraalselt, nö vaatleja positsioonist, säilitades enda sisemise tasakaalu, reageerib süsteem teisiti.
Kui me ei taha luua enda elus korduvaid mustreid ehk programme, mis kanduvad süsteemselt edasi meie järeltulijaile, tasub harjutada teist lähenemist, mis vajab lihtsalt veidi teadlikkust, kuidas süsteemid toimivad. Ja pole vahet, milline on süsteem - kõikjal kehtivad samad seadused.
Iga süsteem teeb kõik selleks, et tagatud oleks:
Kord e.hierarhia
Tasakaal e. balanss
Kuuluvus
Tore on see, et praegusel ajal on tekkinud hulgaliselt võimalusi teadlikkuse tõstmiseks ja üha enam inimesi eelistab sügavust pinnapealsusele, kvaliteeti kvantiteedile, sisu vormile.
Ja konstellatsioon on üks suurepärane võimalus teadvustada enda elus toimuvat sügavalt, kvaliteetselt ja sisukalt.
Mu kangelanna oli sellest teadlik ning enda häiriva olukorra lahendamiseks ta konstellatsiooni tuligi.
Esimese kihina meenuski talle enda käivitatud programm, kui ta solvunult otsustas oma arvamuse edaspidi endale jätta.
Juba see teadvustamine aitab omajagu isikliku kogemust neutraliseerida, kuid süsteemsete dünaamikate puhul algpõhjuste tuvastamiseks, tervikpildi nägemiseks ja olukorra lahendamiseks jääb sellest väheks.
Kangelanna taotlus ja küsimus oli, kelle eest või kelle asemel ta keelt hammaste taga hoidis. Sellele saime vastuse, kui läksime töösse kangelanna ja tema sümptomi ning selle tegeliku põhjusega.
Lahenduskäik osutus üllatavaks nagu ikka, sest konstellatsioonis kerkib pinnale see, mis on olnud tõrjutud alateadvusse.
Niidid viisid naisliini.
Kangelanna esindaja oli väljal segaduses ja ärevuses, teadmata kuhu joosta ja kuidas olla. Lisaks veel ka süü ja häbi.
Kangelanna polnud selliseid seisundeid eelnevalt mainitud, kuid kinnitas, et just sedasi ta end tõesti tunneb, lisaks pingele peas ja lõualuudes.
Edasise töö käigus koorus välja situatsioon 3- 4 põlve tagasi, kus üks esiemadest tundis häbi oma poja pärast, kes püüdis silma paista tolle aja kohta sobimatul viisil. Poisist eeldati tugevust, mehisust ja asjalikkust, kuid talle pakkus hoopis huvi midagi naiselikku ja romantilist nagu tantsimine ja luuletamine.
Kui tegemist oli sõjajärgsete raskete aegadega, oli oluline ellu jääda. Mingi kergemeelne noormees, kes tunnetuse põhjal oli umbes 11 aastane, kes elu tõsiselt ei võtnud, oli ennekuulmatu häbiplekk tervele suguvõsale. Ema häbenes oma poega külarahva halvustavate pilkude ees, manitsedes last etteheitvalt normaalsusele. Poeg tundis süüd ja häbi, et oli üdini vale ja otsustas, et paneb suu kinni, tantsujalad seisma ja enam oma lollustega, nagu talle selgeks tehti, silma ei paista.
Kangelanna sümptom oli just selle noormehega seotud ja sümptomi põhjus tema emaga, kes “töötles” oma last seni, kuni see alla andis ja oma loomingulise eneseväljenduse kraani lõplikult kinni keeras.
Vabastasime kangelanna lõimumisest andeka noormehega enda emaliinist, eraldasime kontekstid, elud ja saatused, andsime kohad endisaegsetele sündmustele, poisi andele, mida ei tunnistatud vaid tauniti ja esivanematele, kes oskasid ainult niiviisi olukorrale reageerida.
Kui eelnevalt mainisin kolme süsteemset seadust, tuligi välja, et pere/suguvõsa süsteemist oli tõrjutud poisi eripära ja sellega koos noormees ise.
Õigused kuuluda ja vajadus ennast väljendada, püüdsidki läbi kangelanna sümptomi ja sarnaste mustrite kordumise endale oma kohta leida.
Töö lõppedes oli kangelanna pinge kadunud, pilk selge, vaade avar ja võimalusterohke maailm enam ei hirmutanud.
Teda pikalt saatnud soov maailma eest peitu pugeda ja ennast mitte näidata, mida ta noormehe lõimumise tõttu endas kandis, sai võimaluse minevikku lahustuda.
☀️💛☀️
Nüüd on kangelannal rohkem võimalusi ennast pingevabamalt väljendada, rõõmustada maailma oma unikaalsuse, oma loovuse ja andega.
Ja kõige tipuks valida mitte reageerida või suhtuda neutraalselt sellesse, kui igaüks tema seisukohti ei jaga või teda ei mõista.
Ja see on tervenemise algus.
Mul on suur rõõm ja tänutunne, että sain olla osa sellest muutuste protsessist.
Individuaalseks kohtumiseks on samuti võimalus leida sobivat aega. Ainult küsi.
