🍁🧡🍁 Tere Sügis 🍁🧡🍁
Mitte et ma rõõmustaksin, et soe Suvi lahkus selleks korraks meie 🌎 poolkeralt lõunasse. Aga las teised ka naudivad Päikest ja laevad oma akusid.
Kuigi eelistan iga kell lõhnavat ja õitsevat kevadet ning kuuma suve ja merd, olen õppinud nautima ja armastama ka värvilist ja kõdulõhnalist sügist, vihma, tuult ja isegi lund. (olgu, mõõdukuse piires😄)
Selline see aastaring meil siin on. Mida rohkem ma varem talve silma otsaski kannatada ei võinud, seda vastikum, külmem, porisem, pimedam, kõledam, lootusetum ja pikem see kõik tundus.
Kui hakkasin seoses konstellatsiooniõpingutega midagi teadlikkusest aimama, sain aru, et määrav on minu SUHTUMINE toimuvasse või asetleidnud sündmustesse, mitte sündmus ega olukord ise.
Sain vahest aru küll. Teadvustasin, et talvega ma siin midagi teha või teda vahele jätta ei saa. Õppisin muutma oma suhtumist, lülitades fookuse ümber igaveselt kehva ilma kirumiselt sellele, mida toredat selles leida võib. Alati leiab üht teist, mille üle rõõmustada ja kohalolus tänulik olla.
🍁 Oma sissejuhatusega tahan ma jõuda sügisese pööripäeva konstellatsiooniõhtuni, mis toimus 23.9 🍁
Mul oli sel korral eriline õnn ja õnnistus teha töö kangelasele, Mehele, kes õhtu lõppedes sai esimest korda ühenduse oma meesliini ressursiga - Väega, mis ajab selja sirgu, hoiab keskmes ja tasakaalus, ükskõik mis ilmaga, ükskõik milliste väliste tegurite mõjutusel.
🍁
Vapper kangelane tuli teemaga, kus ta lähedaste inimestega suheldes aeg ajalt tundis, et teda ei usaldata, ei nähta ega hinnata teda adekvaatselt. See lõi ta tasakaalust välja, ta solvus ja tõmbus eemale.
Kuna tegemist on mehega, kes tegeleb enesearenguga ja on päris hästi kursis teadlikkusega, oskab ta enda puhul märgata, kui ta trigerdub ja käitub nagu väike poiss. Samuti teab ta, et teist inimest solvata ei saa, kui too ei võta vaevaks solvuda. See, mida meis ei ole, ei saa sealt ka välja tulla.
Paraku on programmid ennast meie alateadvuse pimedates soppides nii hästi sisse seadnud, et isegi kui märkame enda puhul kohatut negatiivset reaktsiooni, oleme juba toitnud oma programmi kõhu kenasti täis. Nad toituvad ja elavad meie negatiivsest emotsioonidest. Sellised nagu hirm, süü, häbi, enesesüüdistus, viha, kadedus jms on meie programmide e. mustrite maiuspalad.
Vahel jõuame tagantjäreletarkusega eneseanalüüsis pealmise põhjuseni, kuid ilma kõrvalise erapooletu professionaalse kõrvalpilguta, ei suuda me üldjuhul näha selle raske teki alla, kus on probleemi algpõhjus ja juured. Ja seni, kuni me nendeni ei jõua, jääme mustrit automaatselt kordama.
Kangelasel lipsas intervjuus kohe üsna algul üle huulte keeruline suhte isaga, kes teda lapsepõlves kooliasjades järjekindlalt lootusetuks puupeaks tembeldas.
On üsna selge, millises suunas see poisi enesekindlust mõjutas ja kuidas ta väiksena saadud hinnangutele reageeris.
Omandatud harjumus solvuda ja eemale tõmbuda töötas laitmatult, kui tekkis analoogne olukord.
Isegi, kui oli tugev kahtlus või lausa kindel teadmine, et see on seotud isaga, ei suutnud ta ennast sellistes olukordades kontrollida. Siin läheb vaja kõrvalist abi, juhatust ja toetust, et teadmine peast südamesse laskuks. Läbi südame vaadatuna paistavad asjad hoopis teisiti.
Paigutasime väljale esmalt kaks esindajat- kangelase oma probleemis ja tema probleemi.
Kangelane seisis täpselt välja keskel, vaatega minevikku, pisut kõikudes.
Kui lisandus teine figuur, probleem e. seisund, paigutus ta täpselt ema kohale.
Esimese pildi järgi oli põhjust küsitleda kangelase eluperioodi kohta ema kõhus ja ema- isa suhete kohta raseduse ajal.
Selgus, et isa väljendas enda rahulolematust ja üleolekut kogu maailma suhtes ja kõigi suhtes, kes sellel elades talle ette jäid, kaasa arvatud tema rase naine.
Kui väljale tuli kangelase seisund ja asetus sinna, kus peaks seisma ema, astus kangelase esindaja sammukese eemale ja pöördus näoga selle poole, tundes kurbust ja kaastunnet.
Oli selge, et kumbki figuur pole nö puhas.
Kangelase esindaja tundis ema tundeid ajast, kui ta ema kõhus kasvas ja kui isa oma naist ja esimest last millekski ei pidanud.
Teisel figuuril olid samuti inimese tunded, nii et asusime kontekste eraldama.
Kangelasest said eraldatud emale kuuluvad tunded ja probleemist sai välja võetud ema. Pilt muutus koheselt. Kangelane hakkas käima ringis, mööda vaiba äärt, tahtmata astuda/ kuuluda oma süsteemi.
Probleem oli põhimõtteliselt valmis väljalt eemalduma, kuid kangelase jaoks polnud lahendus veel kaugeltki saabunud. Oli aeg kutsuda väljale isa.
Tema tulek paiskas kangelase viha ja vastikusega praktiliselt täiesti ruumist välja.
Isa oli tõesti ülimalt üleolev, suhtudes põlglikult kõigesse, mis ette jäi. Eelkõige keskendus ta ema rasedusaegsele kontekstile, mis sai välja võetud tema pojast. Poega ta vaatama ei vaevunud.
Kangelase esindaja aga ei suutnud isa vaadata, niivõrd vastumeelne oli talle see tegelane. Kogunenud väljaütlemata sõnad ja tunded kiskusid kõri krampi. Vabastasime kinnijäänud sõnad ja edastasime isale. Kontekst maandus isa jalge ette üsna väljakutsuval moel.
Küsitlesin kangelast vanaisa ja isa suhete kohta. Kusagilt on ju ometi alguse saanud ka isa sellise käitumise juured.
Vanaisa oli kena lõbus mees, mängis pilli ja oli külatüdrukute lemmik. See, et üks näitsik talle poja sünnitas, ei muutnud eriti vanaisa elustiili. Õielt õiele lennates ja pilli mängides, polnud tal oma poja jaoks eriti aega ega tähelepanu.
Kangelasel oli vanaisast seevastu väga hea mälestus. Temalt sai ta oma esimese jalgratta ja armastuse, mida isalt kunagi ei saanud.
Vabastavate lausetega vabanesid tasapisi teravad pinged ja emotsioonid esindajate figuuride vahel. Vanaisa hakkas nägema oma poega ja temas tekkis tänutunne oma pojapoja, esimese lapselapse eest. Talle oleks nagu kohale jõudnud, et vähemalt ühes asjas on tal õnnestunud suguvõsa ajaloos endast parim osa jäädvustada.
See soojendas ka kangelase isa südant ja tema viha, vastuseisu ja üleoleku hiigelmull, mille abil ta püüdis ennast suureks puhuda ja isale nähtavaks muuta, jooksis õhust tühjaks.
Meie Kangelane jälgis huviga vanema põlvkonna meeste ühenduse tekkimise protsessi ja nihkus tasapisi väljale, neile lähemale.
Paigutasime väljale veel ühe maamärgi - “See, kes on kangelane siis, kui tema teema on lahendatud.”
Kangelase esindaja liikus vaikselt, kuid otsustavalt selle poole, jäädes enesekindlalt ja sirge seljaga sellele kohale pidama.
Ühendasime kangelase lõpuks veel oma esiisade ressursiga, millest ta oli ennast lapsena lahti ühendanud. Nagu ka tema isa.
Meeste Vägi, kus on kõike - nii elurõõmu kui ellujäämist, positiivsust, julgust ja armastust - see kõik sai võimaluse hakata pahinal voolama vanematelt noorematele, suurematelt väiksematele.
Katkenud armastuse voog sai tagasi oma voolusängi. Enesekindlus ja väärikus mehena ja isana sai jalad alla.
Esiisad jäid hoidma tugevat tagalat.
Selliseid olid seekordsed väekad Pööripäevapöördeid.
Suur, soe tänutunne ja siiras rõõm võimaluse eest olla teejuhiks lahenduse leidmisel.🙏☀️🙏
Suur tänu, armas kangelane ja asenduse abijõud teie kohalolu ja avatud meele eest. See võimaldab väljal näidata kihte, mis jäävad pealispinna alla, et probleemne olukord leiaks lahenduse.
Mida rohkem me midagi väldime, eitame või vihkame, seda rohkem energiat me kulutame selle endast eemal hoidmiseks.
Nagu selles töös välja tuli.
Täpselt nagu kõleda sügise ja talvega. Ega need sellest olematuks muutu. Nagu ei muutu ka meie esivanemad, kuidas me ka ei tahaks. Ei vältides ega solvudes. Me lihtsalt ise kannatame, hädaldame ja masendume ning tunneme ennast halvasti, selle asemel, et otsida plusse ja boonuseid ning need enda huvides ära kasutada. Ja neid on alati! Vahel on lihtsalt vaja sügavamalt ja südamega vaadata.
Kõige lõpuks kasutasime veel ära ka Pööripäeva ja kasvava kuu mõju ning vormistasime enda soovid ühe toreda tehnika abil, millest saab mõistuse jaoks kompass, mis näitab, kuhu samme seada.
🍁🧡🍁
Järgmisesse grupikonstellatsiooni ootan juba kolmapäeval, 30.9 minu Heledasse Ruumi.
https://www.facebook.com/share/1PWjUZQKEr/
Teisipäeval 29.9 kl. 17 30 on neurograafika sõbrad ja huvilised oodatud Parda tn.8
https://www.facebook.com/share/19duSM5ZkF/
Pakun võimalust joonistada teemat “Tervendades traumat” või mõnda muud sulle hetkel olulist teemat.
Mul oli äsja austav võimalus olla osaline oma õpetaja Olga Knjazeva traumateraapia kolmepäevasel õppemoodulil ja käesolev teema küpses selle tulemusena.
Tõde on selles, et oleme kõik kogenud oma elus traumeerivaid kogemusi ja sageli juba sündinud mõne suguvõsa pärandiga või ema läbielamisega raseduse ajal. Sündimise protsess juba ise on beebile paras šokk.
Psühholoogid teevad nalja, et kui sul on ema ja isa ja sa oled siia ellu sündinud, on sul varem või hiljem seda kraami, mida psühholoogile jagada.
Konstellatsioonidesse ja mujale teraapiasse jõuavad inimesed kõige sagedamini hülgamise, reetmise, tõrjumise, kaotuse, väärkohtlemise, eksistentsiaalsete traumade tulemusena, kui elust kaovad värvid, rõõm ja tahe.
Hirm, viha, süü, häbi, apaatia, jõuetus, üksildus, usaldamatus, lootusetus... on tuttavad tegelased.
Lõin selle algoritmi selliselt, et pehmelt ja turvaliselt, väikeste sammudega, tugevdada neurojoonistades ellujäävat osa endast ja anda võimalus tunnetada kontakti selle endaga, kes sa siis oled, kui oled traumast tervenenud.
Kuna traumasid ja nende staadiumeid on erinevad, liigume väga ettavaatlikult ja kaasame piisavalt vajalikke ressursse. Hoian ruumi, juhendan, jälgin ja toetan.
Kui saad algoritmi ühe korra läbi joonistada, võid kodus edaspidi samal põhimõttel enda heaks palju ära teha.
Iga väike samm on suur võit.💚
Kui tunned, et kõnetab, oled südamest oodatud.
Kohtumiseni
💚✏️💚
