🧡 Kooliaasta algus ja teadmiste kuu on märkamatult kohale jõudnud. Õnneks pole suvi veel lõplikult lahkunud ja kingib päikselisi päevi, millesse meresuplus mõnusat karastust toob. Kuid hilisõhtutes on juba sügavat pimedust ja külma niiskust, mis sügist iga päevaga aina lähemale toob.
☀️ Hakkab kätte jõudma aeg, kus väline vaikselt oma sära kaotab, et saaksime pilgu pöörata enda sisse, keskenduda valgusele, enda sisemisele päikesele, mis rõõmu, soojust ja rahulolu pakub.
🧡 Septembrikuu esimesel konstellatsiooniõhtul (N 3.9) jõudis oma küsimustele vastuseid saama üks armas kangelanna. Talle valmistasid muret kaks sümptomit- üks tema enda ja teine koera oma.
Võtsime ette mõlemad.
🐶
Esimesena tegime asja selgeks neljajalgse sõbra seisundiga seoses, kellel mõni aeg tagasi olid tekkinud seedimisprobleemid. Vaatamata erinevatele variantidele ja loodetud tulemustele, probleem püsis. Kangelanna soovis aru saada, millist sõnumit see sümptom kannab, millega ta on seotud ja kuidas edasi toimida, et kutsa enesetunnet kergendada.
Neile, kes konstellatsiooni kui süsteemse meetodiga pole varem kokku puutunud, võib tunduda kummaline ja isegi absurdne, et on üldse võimalik koerte, kasside või kuldkalade sümptomeid sel moel vaadelda ja olukordi lahendada.
Neil, kes ise on kogenud ja enda puhul tulemusi näinud, selliseid küsimusi naljalt enam ei teki.
Süsteemne meetod annab vastuseid kõige osas, mis või kes meie süsteemi kuuluvad ja selle moodustavad. Lemmikud kuuluvad samuti meie peresüsteemidesse, täites seal tihti tühjaksjäänud kohti.
Kuna süsteem, nagu ka loodus, tühja kohta ei salli, täidab ta selle igal juhul kellegi või millegagi (sümptom), mille kohta meil täitmise hetkel puudub võimalus sõna sekka öelda.
Süsteem jääb rahule, kui on tagatud tasakaal ca 80% tema stabiilsuse säilitamiseks ja 20% tema arenguks. Kui vajalik tasakaal paigast liigub, sobib tühja kohta täitma ja süsteemi tasakaalustama keegi noorematest suguvõsa liikmetest, näiteks mõni laps või täitsa vabalt ka lemmikloom.
Väiksematelt nõuab suure süsteemi tasakaalus hoidmine pidevalt väga suurt pingutust. Nad ei suuda lõpmatuseni asendada kadunud originaali. Olles väikesed, nõuab suurema ( vanema) samaväärne asendmine tohutut ressurssi, mida neil ei jätku. Sest paraku liigub ressurss vastassuunas - alati suuremalt väiksemale, vanemalt - nooremale.
Ja siis hakkab süsteem loksuma ja endast jälle märku andma, saates šifreeritud sõnumeid sümptomite näol, öeldes: “Vaata siia! Ma vajan tähelepanu.”
See on alateadlik protsess.
Aga hea uudis on see, et süsteemis suurem ja vanem saab väiksema ja noorema kaitseks ALATI välja astuda.
Mis tähendab seda, et teadlikud lapsevanemad ei lahenda konstellatsiooniga mitte ainult enda isiklikke probleeme, vaid teevad seda süsteemi korrastades ka oma järeltulijate, süsteemi noorimate jaoks.
Süsteemse tasakaalu taastamiseks pole palju tarvis. Ära näha, kus süsteem rikki läks ja kus ta abi järele küsib ning anda olnule koht. Selline tähelepanu täidab süsteemis tekkinud vaakumi vajaliku energiaga, vabastades selle, kes seal enda teadmata pantvangis istus ja kannatas.
Antud loos oli kangelanna koerakesel oma süsteemne roll kanda, mida vastavalt taotlusele tuvastama asusime.
Avastasime seoseid ja vabastasime koera ja tema sümptomi mitmest kontekstist, mis muuhulgas oli seotud koera venna, kangelanna teise koera sümptomitega, kes paar aastat tagasi sarnase sümptomiga nende juurest vikerkaare taha kolis.
Võtsime välja kangelanna hirmu, et lugu võib korduda. Andsime koha leinale ja lasime koera hingekese vabadusse.
Vaatasime ka üle optimaalseimad võimalused arstiabi kasutamisel, et kutsu ei vaevleks ja saaks võimalikult kaua oma pere lemmiku staatuses õnnelikult saba liputada ja kangelannat naeratama panna.
🧡
Teine lugu oli kangelanna enda jalgadega. Need olid kuidagi tajutavalt raskeks ja kangeks muutunud.
Jalad on meil energeetiliselt seotud elus edasiliikumisega. Kui tekivad takistused liikumisel, on põhjust endale esitada küsimus:
“ Kuhu ma ei taha, ei saa või ei julge liikuda? Kuhu see ebamugavus või valu takistab mul jõudmast?”
Vahel võivad vastused sedasorti küsimustele tulla ise, kuid mitte alati kohe ja mitte täielikud selleks, et nendeni jõudes oma elus vajalikke muutusi ette võtta.
On teinegi aspekt. Me ei pruugi vastuseid märgata või ära tunda, vahel me ei taha neid näha ja meile võib tunduda, et ajame endale ise kärbseid pähe, pidades vaevuaimatavat vastust viirastuseks.
Konstellatsiooniga on asi selles mõttes lihtne, et klient näeb oma situatsiooni läbi asendajate kõrvalt ja tal on oma tõde võimatu ignoreerida - keha reageerib. See, mis on alateadvusesse peitu pugenud, hakkab vaikselt ja ettevaatlikult pinnale kerkima. Vajalik info koorub lahti täpselt sellise kihini, kuhu seekord võimalik on pääseda.
Kihtide osas veel üks nüanss. Pole harvad need juhud, kui kliendi erinevad situatsioonid, seisundid või sümptomid, aegade jooksul tehtud tööd erinevate taotlustega, jooksevad kokku samasse punkti. Näiteks ühe ja sama vanaema juurde, kelle mõju oli lapsena suur, kes oli oluline figuur läbi kliendi elu, kellega tekib tugev side ja alateadlik lõimumine.
Vahel tundub tõesti uskumatu, kui uut probleemset kohta konstellatsioonis lahendades, vupsab olukorra põhjusena juba mitmendat korda jälle pildile vanaema.
Niivõrd mitmekihilised ja salapärased olevused oleme oma mõistatusliku alateadvusega, et üllatustel pole lõppu nähagi. On, mida elu lõpuni enda kohta avastada.
Tean seda omast käest väga hästi ja ka minu armas kangelanna pidi järjekordselt endale tunnistama, et tema tuimaks muutunud jalad ühendasid teda taas vanaemaga.
Vanaema jalad olidki haiged, mis tegi tema liikumise vaevaliseks. Tal oli suur kodu ja majapidamine, millega oli palju tegemist. Lapselaps, keda ta hoidma pidi, oli samuti lisakohustus, mille tõttu tal ilmselt nii mõnigi oma soov või unistus tuli maha matta.
Kangelanna oli alateadlikult keelanud endal liikumast oma eluülesannete ja eneseteostuse teel, et lojaalsusest ja süütundest, mis suures osas kangelanna emale kuulus, püüda vanaema heaks veel midagi enda elu arvelt ära teha. Isegi siis, kui vanaema juba ammu enam pole, püsib armastav nähtamstu side- lojaalsus.
Ikka veel tahaks aidata vanaema jalavalu leevendada, võttes osa sellest endale. Ikka tahaks veel tema jaoks midagi korda saata, andmata endale aru, et ka meie tulevik ja minevik vahetavad kohad, kui püüame täita vanaema soove ja unistusi, pööramata tähelepanu enda omadele. Ja rasked jalad annavad selleks hea ettekäände.
Eraldasime ja eristasime nende elusid, saatuseid ja unistusi, andsime tagasi valu, kurbuse ja vanaemale kuuluva kogemuse.
Andsime kohad kõigele, mis loos pinnale tõusis ja olulist rolli mängis.
Lõpuks võtsime vanaemalt tagasi kangelanna elu- ja liikumisrõõmu, mille ta oli juba lapsena vanaemale lohutuseks ära kinkinud. Selle üle tundis ta erilist kergendust. Jäi veel vaid õiges suunas maha märkida enda elueesmärk ja eneseteostus ning kergel sammul sinna suunda liikuma hakata.
Suur tänu, armas kangelanna toreda õhtu eest. Jätkasime veel mõnda aega mõnusasti juttu puhudes, pilte vaadates ja maailma parandades.
Meie maailmad said küll selgemaks ja kirkamaks.
🖍✏️💫💛💫✏️🖍
Inimesed jagunevad laias laastus kahte ossa selle alusel, millisest maailmavaatepunktist nad elavad.
Kas klaas on pooltühi või pooltäis? Kas maailmas on kõike piisavalt või kõike napib?
🤢 Ühed elavad defitsiidi režiimis, kus piiratud ressurssidest osa saamiseks on kõik vaja välja teenida, kaubelda, võidelda, säästa.
😄 Teised on need, kes teavad, et kõike on maailmas piisavalt - jätkub endale ja teistele.
Ühed on oma kitsas ellujäämisrežiimis, teised on avatud Elule ja võimalustele, mida see pakub.
Kvantfüüsikas ja - psühholoogias on tõestatud, et protsesse ja seisundeid määrab ja juhib tähelepanu. Kõik eksisteerib kõigi võimaluste lõputus väljas samaaegselt.
See on kõigi võimaluste potentsiaal, mida puudusteadvuses olev vaatleja kitsendab enda jaoks turvaliseks piluks, läbi mille jõuab temani vaid murdosa midagi muud sellest, mida ta on harjunud oma maailmas tajuma ja kogema. Läbi pilu filtreerub vaid see, mis resoneerub tema maailmavaatega.
Kui suurem osa elust on ta elanud teadmises, et teisi võimalusi pole, häid inimesi on vähe, raha ei jätku, armastus pole mulle, partner ei mõista, siis sellest reaalsusest loob ta juurde ainult seda, mida ta juba teab, näeb ja endale kinnitab.
Need aga, kes elavad kindlas teadmises, et kõike on maailmas piisavalt - rahast - armastuseni, neile avanevad võimalused, mis tõestavad ja kinnitavad just seda seisundit.
Põhjustest, miks me sisemaailm jaguneb kitsaks või avaraks, saame teada näiteks konstellatsiooni abil.
Neurograafika abil aga saab ise kaasa aidata oma sisemaailma turvalisele avardamisele, et uutel Eluvõimalustel oleks ruumi su sees. Et muutuks su fookus ja saaksid oma kompassi suunata uuele rajale, kus sa hakkad märkama neid võimalusi, mis kogu aeg olid, kuid sinu valgusvihust väljas.
